Friday, February 27, 2009

Juhuse roll

Juhus on võimsam kui oleme eales osanud ette kujutada. Selle uurimine puudutab teaduse suuri mõistatusi nagu küsimus maailma ülesehitusest ja elu tekkest, ning käib kitsamas plaanis igaühe elutee kohta. Ja ometi ei ole see korratuse deemon, keda needis valgustaja Herder.
Ainult tänu juhusele sünnib maailmas midagi uut. Mõistagi ei pääse löögile sugugi iga hea mõte. Et uuendus oleks edukas, läheb vaja õnne ja kavalust, ning nagu igas konkurentsis, võidab sageli see, kes käitub ettearvamatult. Juhus on paljudel juhtudel parim strateegia.
Tavaliselt jääb meil märkamata, kui palju me juhusele tänu võlgneme. Meie aju on programmeeritud juhustesse mitte uskuma. Et suudaksime maailmas orienteeruda, näitab ta meid sageli kindlamana, kui me tegelikult oleme. Üks ohtlikemaid meie illusioonidest on tunda end ülemäära kindlalt, või uskuda, et täielik kindlus on võimalik. Nimelt lähme just siis välja kontrollimatule riskile ning saame sageli ehmatava külma dushi osaliseks.
Me saame oma käitumist seada nii, et sellest on meile kasu ka siis, kui välised tingimused üllatuslikult muutuvad. Sellega teeme juhusest oma sõbra. Mäng ootamatusega avab lisaks strateegiaid ideede arendamiseks ja süstemaatiliselt soodsate võimaluste loomiseks.
Siiski ei ole need võimalused meil muidu käes. Kes tahab neist kasu lõigata, peab lahti ütlema populaarsest pettepildist, et võime oma elu otsast lõpuni ette planeerida. Juhusega tegelemine õpetab tagasihoidlikkust.
Õigupoolest me ju teame, kui tihti me ainult sisendame endale kindlusetunnet. Kui tegeleme lähemalt juhuse fenomeniga, taganevad sellised pettekujutelmad ootamatuste usaldamise ees – ja iseteadlikkuse ees võtta üllatusest parimat. Juhuse tundmine rahustab.
(Katkend Stefan Kleini raamatust „Kas kõik on juhus?“)

1 comment:

  1. Sellega seoses meenus üks vana ütlus:

    "Õnn on valmisolek juhuseks", Frank Dobie vist ütles...

    ReplyDelete