Juhuse roll

Juhus on võimsam kui oleme eales osanud ette kujutada. Selle uurimine puudutab teaduse suuri mõistatusi nagu küsimus maailma ülesehitusest ja elu tekkest, ning käib kitsamas plaanis igaühe elutee kohta. Ja ometi ei ole see korratuse deemon, keda needis valgustaja Herder.
Ainult tänu juhusele sünnib maailmas midagi uut. Mõistagi ei pääse löögile sugugi iga hea mõte. Et uuendus oleks edukas, läheb vaja õnne ja kavalust, ning nagu igas konkurentsis, võidab sageli see, kes käitub ettearvamatult. Juhus on paljudel juhtudel parim strateegia.
Tavaliselt jääb meil märkamata, kui palju me juhusele tänu võlgneme. Meie aju on programmeeritud juhustesse mitte uskuma. Et suudaksime maailmas orienteeruda, näitab ta meid sageli kindlamana, kui me tegelikult oleme. Üks ohtlikemaid meie illusioonidest on tunda end ülemäära kindlalt, või uskuda, et täielik kindlus on võimalik. Nimelt lähme just siis välja kontrollimatule riskile ning saame sageli ehmatava külma dushi osaliseks.
Me saame oma käitumist seada nii, et sellest on meile kasu ka siis, kui välised tingimused üllatuslikult muutuvad. Sellega teeme juhusest oma sõbra. Mäng ootamatusega avab lisaks strateegiaid ideede arendamiseks ja süstemaatiliselt soodsate võimaluste loomiseks.
Siiski ei ole need võimalused meil muidu käes. Kes tahab neist kasu lõigata, peab lahti ütlema populaarsest pettepildist, et võime oma elu otsast lõpuni ette planeerida. Juhusega tegelemine õpetab tagasihoidlikkust.
Õigupoolest me ju teame, kui tihti me ainult sisendame endale kindlusetunnet. Kui tegeleme lähemalt juhuse fenomeniga, taganevad sellised pettekujutelmad ootamatuste usaldamise ees – ja iseteadlikkuse ees võtta üllatusest parimat. Juhuse tundmine rahustab.
(Katkend Stefan Kleini raamatust „Kas kõik on juhus?“)

Elu mõte

Eks me ju kõik teame, et töökoha omamine ja raha teenimine on õilis ja tänuväärne. Me õpime midagi, areneme, loome ühiskonda uut väärtust. Isegi tänavapühkija on missiooniga inimene! Ja keegi ei taha olla ju mingi töötu asotsiaal. Väga turvaline on kuuluda sootsiumisse, saada vahest ülemuse käest ka tunnustav õlalepatsutus, mitte ainult hoop jalaga tagumikku.

Ühiskonnale lisaväärtuse andmine oma tööga peaks ka meile midagi andma, mitte ära võtma. Inimene, kes rabab palehigis tööd teha, silme ees pangalaen, karjuvad lapsed ja tusane naine, on väga kaugel mõttest üles ehitada positiivset ühiskonda. Ta on väga kaugel ka kõiksugustest filosoofilistest postulaatidest, mis tegelevad indiviidi arenguga. Lisaks kõigele, ta on väga kaugel ka iseendast.
Tänapäeval levinud ärimaailma teooriad jutlustavad meile sellest, et tähtis on kollektiivsus, meeskonnatöö, kõik ühe eest jne. Indiviid on midagi nonsensi taolist, samas tundub ta kuidagi ohtlik ja ettearvamatu. Kõik peab olema kontrolli all, nii müüginäitajad kui töötajate eraelu. Me peame ju ometi teadma, milliste alluvatega meil tegemist on!

Tihtipeale tõlgendavad inimesed elatise teenimist nii, et see on üks-üheselt seotud enese alandamise või müümisega. Peaasi, et raha tuleb. Sellest on tegelikult kahju, kahju on inimestest, tööst ja väärastunud elu mõttest. Midagi väga olulist jääb kogu selle asja juures puudu.

Raha ei tohiks meile olla püha eesmärk omaette vaid ainult eluprotsessiga kaasnev nähtus, hoolimata sellest, mida mõned tarkpeadest nn. arvamusliidrid või rahast sõltuvusse sattunud ruuporis ei kuulutaks. Kui rääkida krabisevast, siis meenutab see heli millegipärast pigem koltunud sügislehti tänaval, mida tuul ringi keerutab. Eks ka paljud targad muinasjutud räägi lugusid sellest, kuidas suur hangitud rahahunnik mingil hetkel korraga tühiseks prahihunnikuks muutub. Armsad sõbrad, inimese, indiviidi eesmärk siin ilmas on ikkagi isiksuse arendamine, enese paremaks muutmine, valgustatud olendi poole liikumine, võib isegi öelda ka nägijaks saamine!

Selle lehekülje külastajad on oodatud jagama oma mõtteid ja ideid, kuidas muuta meie ühiselt jagatud eluruumi paremaks ja huvitavamaks, miks mitte jagama ka oma nägemusi või unenägusid, sest uni olevat ju lihtsalt teine reaalsus.

Loogem ise endale maailm, kuniks on antud elu, ainuke ja imeline!