Friday, December 23, 2016

Kõik me nägime imet!

Kõik me nägime imet!

Kuku kohvik. Inimesed kogunevad, tervitatakse tuttavaid, mõni, kes on juba pikemat aega kohal olnud, tervitab kõiki. Jooke kallatakse, jooke juuakse, nii terviseks kui selleks, et oleks parem seks. Aga täna me räägime hoopis millestki muust, täna me räägime fotograafist. Mitte tavalisest, vaid elukunstnikust fotograafist, kes lõi ise oma elust surematu teose. 
On hõimupäevad, mis tähendab, et lauaalused on pudeleid täis. Kõik lärmavad ja püüavad üksteisest üle karjuda. Sõimatakse ühte mobiiliga kõnelejat, samas kui kõrvallauast kostev aktiivne vestlus ugri-mugri teemadel summutab igasuguse arusaamise esinejate laulustiilist või keelest. Kõik õhetavad, visatakse peenemaid ja jämedamaid nalju, aga midagi jääb siiski puudu.
Siis lööb ebamäärases eas tšuvasi rahvariietes ja kõrgete vene päritolu tikk-kontsadega saabastes tšikk lahti trampimistantsu, mida teadupärast oskavad isegi keskmise joobeastmega eestlased. Nüüd pole enam pidamist ja show must start. Keegi õnneks ei kuku ja naised ei lange. Vähemalt esialgu. Kuku taustsüsteemis on asi sündsuse piirides. Kuskilt ilmuvad kohale maride rünnakrühmlased ja vallutavad enesestmõistetava bravuuriga tantsulava. Kohe näha, kes on tegijad! Tšuvasi tšikk üritab veel kekutada, kuid machodest marid löövad rinna ette ja lähevad peale. Ebavõrdse lahingu saatus on ära otsustatud juba eos. Folkloorne beib langeb põrmu ehk siis baarileti taha. Tantsupõrandale kogunenud rahvas on joovastuses, sest mis saaks veel vaimustavam olla kui põranda trampimine.
Ühel hetkel on millegipärast ka marid omadega järsku läbi, ilmselt on viin otsa saanud. Kas mindi päris ära või uue järgi, igatahes tekib tantsulavale korraks pausihetk.

Ja siis saabub Fotograafi suur hetk. Hetk, mida ta on kogu aeg salamisi oodanud ja igatsenud. Mees, kes on kogu oma pika eluaja jälginud tähelepanelikult inimesi läbi fotosilma ja neid paremal-halvemal moel jäädvustanud, astub nüüd üle piiri, mis eraldab teda teisest, päris maailmast. Pildistades väheseid tantsijaid ja liikudes osavalt nende vahel, saab ühtäkki subjektist objekt ja jahimehest graatsiline, võrgutav gasell. Fotograaf  kaotab kaine mõistuse ja muutub eufooriliseks, joviaalseks elu jumaldavaks ja samal ajal põrmustavaks dionüüsoseks.

Me näeme toimumas uskumatut, pea jumalikku metamorfoosi oma silme all. Mees lööb sirgu oma küürus selja, millega kõik on arvanud teda sündinud olevat, ja mille järgi kõik ta linna peal eksimatult ära tunnevad, ning ja alustab uljast tantsu. Aastakümnete koormad on hetkega haihtunud. Me ei näe Fotograafi küüru, seda pole kunagi olnudki. Siin toimub praegu maagia, silmamoondus ja kõik usuvad seda kõhklematult. Ta on järsku jälle see kunagine noormees kahekümnendates, südamete vallutaja, käegalööja, adonis täis elujanu ja uhkust. Ta haarab käevangu oma elukaaslase – teda eluaeg saatnud truu kaaslase – fotoaparaadi ning alustab temaga rituaalset viljakustseremooniat. Ja just sellest hetkest sünnivad kõige viljakamad pildid tema elutööst. Siin on Meister, kes oskab nautida ennast ja publikut, kes naudib teda. Need on surematud hetked ühe sureliku eluteel. Hetked, mis ei jäädvustu kunagi ühelegi fotokaadrile, aga sööbivad kustumatult pealtvaatajate mällu. Me ei tea kunagi kui suur on inimene, enne kui pole näinud teda oma suuruse hetkel. Meie seal nägime imet.