Must auk

Kas on olemas väljapääs mustast august, kui me oleme kord sinna sattunud, küsivad kvantfüüsikud täna üle kogu maailma.

Kindlasti on, vastan neile. Aga kõigepealt tuleb endale randme ümber siduda punane pael, mida mööda on lihtne hiljem august välja ronida. Miks just punane? Esiteks torkab punane värv pimeduses paremini silma, teiseks on punasel värvil oma mütoloogiline tähendus, sümboliseerides ka elujanu, verd, tugevaid emotsioone. Tuletagem meelde selliseid tuntud sõnapaare nagu tulipunane lilleke, tulipunane talleke jne. Võib kasutada ka muid vahendeid, kuid kindlasti ei tohiks köit ümber kaela siduda. See võib musta augu tähenduse muuta vägagi reaalselt tajutavaks. Ei ole soovitav ka puistata teri oma teele, kui olete juba võtnud ette teekonna musta augu suunas. Mäletame ju kõik, mis juhtus Hansukese ja Gretekesega.

Teine oluline küsimus seisneb muidugi selles, kas ja mil määral me oleme endised, kui mustast august eluga tagasi pöördume.

Ma ei tahaks küll kõlada kurjakuulutavalt, kuid sinisilmsetele musta augu ränduritele tahan meelde tuletada, et lähtuvalt kvantfüüsika teooriast ei jää teist palju alles. Vähemalt mitte niipalju, et teie sugulased ja tuttavaid teid ära tunneks. Näiteks võite endise eduka projektijuhi asemel olla kodutu kaltsakas, kellegi koduloom või hoopiski seen. Info teist kui isikust on endiselt säilinud, kuid see on kahjuks lootusetult segi paisatud ja informatsiooni korrastamiseks kulub umbes kaks miljonit aastat. Universumi mastaape arvestades muidugi vaid hetk. Minu isiklik seisukoht on, et parem siis juba jäädagi musta auku, samas teaduse seisukohalt on selline kogemus rännakust kindlasti hindamatu väärtusega.  Kuid tuleb tunnistada, et vähemalt täna seene käest informatsiooni saada on ülimalt problemaatiline.

Ja muidugi on terve rida skeptikuid, kes küsivad, kas must auk on üldse olemas.

Neile ma vastaks relatiivsusteooria printsiibist lähtudes, et kõik on suhteline. Kes usub Jumalat, kes Darwinit, kellele meeldib ema, kellele tütar. Aga kõndida tuleks ikka elu päikselisemas pooles ja parem mitte musta auku sattuda.

Kõik me nägime imet!

Kõik me nägime imet!

Kuku kohvik. Inimesed kogunevad, tervitatakse tuttavaid, mõni, kes on juba pikemat aega kohal olnud, tervitab kõiki. Jooke kallatakse, jooke juuakse, nii terviseks kui selleks, et oleks parem seks. Aga täna me räägime hoopis millestki muust, täna me räägime fotograafist. Mitte tavalisest, vaid elukunstnikust fotograafist, kes lõi ise oma elust surematu teose. 

On hõimupäevad, mis tähendab, et lauaalused on pudeleid täis. Kõik lärmavad ja püüavad üksteisest üle karjuda. Sõimatakse ühte mobiiliga kõnelejat, samas kui kõrvallauast kostev aktiivne vestlus ugri-mugri teemadel summutab igasuguse arusaamise esinejate laulustiilist või keelest. Kõik õhetavad, visatakse peenemaid ja jämedamaid nalju, aga midagi jääb siiski puudu.

Siis lööb ebamäärases eas tšuvasi rahvariietes ja kõrgete vene päritolu tikk-kontsadega saabastes tšikk lahti trampimistantsu, mida teadupärast oskavad isegi keskmise joobeastmega eestlased. Nüüd pole enam pidamist ja show must start. Keegi õnneks ei kuku ja naised ei lange. Vähemalt esialgu. Kuku taustsüsteemis on asi sündsuse piirides. Kuskilt ilmuvad kohale maride rünnakrühmlased ja vallutavad enesestmõistetava bravuuriga tantsulava. Kohe näha, kes on tegijad! Tšuvasi tšikk üritab veel kekutada, kuid machodest marid löövad rinna ette ja lähevad peale. Ebavõrdse lahingu saatus on ära otsustatud juba eos. Folkloorne beib langeb põrmu ehk siis baarileti taha. Tantsupõrandale kogunenud rahvas on joovastuses, sest mis saaks veel vaimustavam olla kui põranda trampimine.

Ühel hetkel on millegipärast ka marid omadega järsku läbi, ilmselt on viin otsa saanud. Kas mindi päris ära või uue järgi, igatahes tekib tantsulavale korraks pausihetk.

Ja siis saabub Fotograafi suur hetk. Hetk, mida ta on kogu aeg salamisi oodanud ja igatsenud. Mees, kes on kogu oma pika eluaja jälginud tähelepanelikult inimesi läbi fotosilma ja neid paremal-halvemal moel jäädvustanud, astub nüüd üle piiri, mis eraldab teda teisest, päris maailmast. Pildistades väheseid tantsijaid ja liikudes osavalt nende vahel, saab ühtäkki subjektist objekt ja jahimehest graatsiline, võrgutav gasell. Fotograaf  kaotab kaine mõistuse ja muutub eufooriliseks, joviaalseks elu jumaldavaks ja samal ajal põrmustavaks dionüüsoseks.

Me näeme toimumas uskumatut, pea jumalikku metamorfoosi oma silme all. Mees lööb sirgu oma küürus selja, millega kõik on arvanud teda sündinud olevat, ja mille järgi kõik ta linna peal eksimatult ära tunnevad, ning ja alustab uljast tantsu. Aastakümnete koormad on hetkega haihtunud. Me ei näe Fotograafi küüru, seda pole kunagi olnudki. Siin toimub praegu maagia, silmamoondus ja kõik usuvad seda kõhklematult. Ta on järsku jälle see kunagine noormees kahekümnendates, südamete vallutaja, käegalööja, adonis täis elujanu ja uhkust. Ta haarab käevangu oma elukaaslase – teda eluaeg saatnud truu kaaslase – fotoaparaadi ning alustab temaga rituaalset viljakustseremooniat. Ja just sellest hetkest sünnivad kõige viljakamad pildid tema elutööst. Siin on Meister, kes oskab nautida ennast ja publikut, kes naudib teda. Need on surematud hetked ühe sureliku eluteel. Hetked, mis ei jäädvustu kunagi ühelegi fotokaadrile, aga sööbivad kustumatult pealtvaatajate mällu. Me ei tea kunagi kui suur on inimene, enne kui pole näinud teda oma suuruse hetkel. Meie seal nägime imet.

100 päeva

Teine sissekanne.

Möödas on kümme päeva ilma alkoholita. Võiksin võidukalt öelda, et 1/10 programmist on läbitud ja 9/10 veel vaid jäänud, samamoodi olla võidukas iga päeva lõpul, et täna sain jälle hakkama. Kuid päevi lugeda on mõttetu, samuti võidukas olla. See ajaks mind vaid närvi, mitte ei rahustaks. Pigem tasub jääda neutraalseks ega mitte pöörata pisiasjadele suurt tähelepanu. Tasub vaadata suurt pilti. Pilti, kus ma näen asju selgetes värvides ja ennast vabana, vabana kohustusest näiteks joomise ees.

Kas on mõnel päeval peast läbi käinud mõtteid tõsta klaas? Loomulikult. Täitsa automaatselt, harjumuspäraselt, sest nii on see ju varem olnud. Peale pakasega õues viibimist võtta hõõgveini, vahemere salati kõrvale klaas head valget veini, stressi puhul pits viina. Tahaksin uskuda, et tegemist pole sügava sisemise soovi või organismi nõudmistega. Pigem on see harjumus. Kuid piisavalt juurdunud harjumus, et sellest sõrmenipsuga vabaneda. Ja minu olemine võiks olla kaugelt rahulolevam.

Ma olen jätnud endale vabad käed. Ma pole verega ühelegi lepingule alla kirjutanud, mul ei löö keegi pead otsast ja ma võin alati taganeda, sest see on vaid eksperiment. See vabadus annab mulle võimaluse ettevõtmisse mõnusa hooletuse ja üleolekuga suhtuda. Kuid ma olen liiga uudishimulik, et see eksperiment pooleli jätta.

Loomkatse endaga jätkub. Loodan, et ma pole siiski Algernoni hiir labürindis.

12.01.2015

Head uut aastat kõigile, kes seda postitust veel täna loevad!

Kuna iga uus ja põnev on hästi unustatud vana, siis uue lehekülje pööramiseks elus tuli mul meelde tuhnida üles kunagi ammu loodud blogi. Nii et ringiga siis samas kohas tagasi, loodame, et vanema ja targemana.

Lühidalt, olen otsustanud alustada programmiga „100 päeva ilma alkoholita“. See riskantne ettevõtmine saab teoks peale aastaaegset hoovõttu ja mõtiskelu nendel teemadel. Ausalt öeldes, kehvemat aastat kui see, enda elus ei mäletagi. Kollaps leidis aset kõikidel tasanditel – psüühilisel, füüsilisel, eraelulisel ja eriti just emotsionaalsel tasandil. Arvan, et edaspidi oleks kõik juba väga kiiresti ja väga halvasti läinud. Lisaks võib öelda, mind saatis lihtsalt halb õnn. See oli justkui karistus minu pikatoimelisuse eest otsust vastu võtta. Aga seda motiveeritum olen ma praegu seda sammu astuma ja blogi pidama, kuhu üritan postitada ka vaatlustulemused.

Esimesed muutused hakkasid toimuma juba siis, kui ma olin alles jõudnud mõelda alkost loobumise peale. Hing justkui vabanes koormast, millega olin teda egoistlikult piinanud. Otsustasin endasse lasta südamerahu ja sisemise vabaduse, alkost vabanemine sai mitte kohustuseks vaid põnevaks eksperimendiks. Mu unenäod muutusid kergeks ja värviliseks, lendasin kõrgel pilvede kohal, nautisin eriskummalist loodust ja neoonvärvides lilli. Kord olin jällegi mingi loom, kes läbis vahemaid hiigelsuurte hüpetega, kui soovisin, muutusin jälle tagasi inimeseks.

Mis muutused mind täpselt ees ootavad, ma muidugi ei tea, võib-olla ei midagi vapustavat. Kuid ma loodan leida üles oma tõelise mina, puhastes värvides.

05.01.2015

Kas kõik on juhus?

Teos, mida siin ennegi tsiteeritud sai, pakub jätkuvalt põnevat ja harivat lugemist. Järgmist katkendit raamatust saad lugeda siit:

Juhuse roll

Juhus on võimsam kui oleme eales osanud ette kujutada. Selle uurimine puudutab teaduse suuri mõistatusi nagu küsimus maailma ülesehitusest ja elu tekkest, ning käib kitsamas plaanis igaühe elutee kohta. Ja ometi ei ole see korratuse deemon, keda needis valgustaja Herder.
Ainult tänu juhusele sünnib maailmas midagi uut. Mõistagi ei pääse löögile sugugi iga hea mõte. Et uuendus oleks edukas, läheb vaja õnne ja kavalust, ning nagu igas konkurentsis, võidab sageli see, kes käitub ettearvamatult. Juhus on paljudel juhtudel parim strateegia.
Tavaliselt jääb meil märkamata, kui palju me juhusele tänu võlgneme. Meie aju on programmeeritud juhustesse mitte uskuma. Et suudaksime maailmas orienteeruda, näitab ta meid sageli kindlamana, kui me tegelikult oleme. Üks ohtlikemaid meie illusioonidest on tunda end ülemäära kindlalt, või uskuda, et täielik kindlus on võimalik. Nimelt lähme just siis välja kontrollimatule riskile ning saame sageli ehmatava külma dushi osaliseks.
Me saame oma käitumist seada nii, et sellest on meile kasu ka siis, kui välised tingimused üllatuslikult muutuvad. Sellega teeme juhusest oma sõbra. Mäng ootamatusega avab lisaks strateegiaid ideede arendamiseks ja süstemaatiliselt soodsate võimaluste loomiseks.
Siiski ei ole need võimalused meil muidu käes. Kes tahab neist kasu lõigata, peab lahti ütlema populaarsest pettepildist, et võime oma elu otsast lõpuni ette planeerida. Juhusega tegelemine õpetab tagasihoidlikkust.
Õigupoolest me ju teame, kui tihti me ainult sisendame endale kindlusetunnet. Kui tegeleme lähemalt juhuse fenomeniga, taganevad sellised pettekujutelmad ootamatuste usaldamise ees – ja iseteadlikkuse ees võtta üllatusest parimat. Juhuse tundmine rahustab.
(Katkend Stefan Kleini raamatust „Kas kõik on juhus?“)

Elu mõte

Eks me ju kõik teame, et töökoha omamine ja raha teenimine on õilis ja tänuväärne. Me õpime midagi, areneme, loome ühiskonda uut väärtust. Isegi tänavapühkija on missiooniga inimene! Ja keegi ei taha olla ju mingi töötu asotsiaal. Väga turvaline on kuuluda sootsiumisse, saada vahest ülemuse käest ka tunnustav õlalepatsutus, mitte ainult hoop jalaga tagumikku.

Ühiskonnale lisaväärtuse andmine oma tööga peaks ka meile midagi andma, mitte ära võtma. Inimene, kes rabab palehigis tööd teha, silme ees pangalaen, karjuvad lapsed ja tusane naine, on väga kaugel mõttest üles ehitada positiivset ühiskonda. Ta on väga kaugel ka kõiksugustest filosoofilistest postulaatidest, mis tegelevad indiviidi arenguga. Lisaks kõigele, ta on väga kaugel ka iseendast.
Tänapäeval levinud ärimaailma teooriad jutlustavad meile sellest, et tähtis on kollektiivsus, meeskonnatöö, kõik ühe eest jne. Indiviid on midagi nonsensi taolist, samas tundub ta kuidagi ohtlik ja ettearvamatu. Kõik peab olema kontrolli all, nii müüginäitajad kui töötajate eraelu. Me peame ju ometi teadma, milliste alluvatega meil tegemist on!

Tihtipeale tõlgendavad inimesed elatise teenimist nii, et see on üks-üheselt seotud enese alandamise või müümisega. Peaasi, et raha tuleb. Sellest on tegelikult kahju, kahju on inimestest, tööst ja väärastunud elu mõttest. Midagi väga olulist jääb kogu selle asja juures puudu.

Raha ei tohiks meile olla püha eesmärk omaette vaid ainult eluprotsessiga kaasnev nähtus, hoolimata sellest, mida mõned tarkpeadest nn. arvamusliidrid või rahast sõltuvusse sattunud ruuporis ei kuulutaks. Kui rääkida krabisevast, siis meenutab see heli millegipärast pigem koltunud sügislehti tänaval, mida tuul ringi keerutab. Eks ka paljud targad muinasjutud räägi lugusid sellest, kuidas suur hangitud rahahunnik mingil hetkel korraga tühiseks prahihunnikuks muutub. Armsad sõbrad, inimese, indiviidi eesmärk siin ilmas on ikkagi isiksuse arendamine, enese paremaks muutmine, valgustatud olendi poole liikumine, võib isegi öelda ka nägijaks saamine!

Selle lehekülje külastajad on oodatud jagama oma mõtteid ja ideid, kuidas muuta meie ühiselt jagatud eluruumi paremaks ja huvitavamaks, miks mitte jagama ka oma nägemusi või unenägusid, sest uni olevat ju lihtsalt teine reaalsus.

Loogem ise endale maailm, kuniks on antud elu, ainuke ja imeline!