Teine sissekanne.
Möödas on kümme päeva ilma alkoholita. Võiksin
võidukalt öelda, et 1/10 programmist on läbitud ja 9/10 veel vaid jäänud,
samamoodi olla võidukas iga päeva lõpul, et täna sain jälle hakkama. Kuid päevi
lugeda on mõttetu, samuti võidukas olla. See ajaks mind vaid närvi, mitte ei
rahustaks. Pigem tasub jääda neutraalseks ega mitte pöörata pisiasjadele suurt
tähelepanu. Tasub vaadata suurt pilti. Pilti, kus ma näen asju selgetes
värvides ja ennast vabana, vabana kohustusest näiteks joomise ees.
Kas on mõnel päeval peast läbi käinud mõtteid tõsta
klaas? Loomulikult. Täitsa automaatselt, harjumuspäraselt, sest nii on see ju
varem olnud. Peale pakasega õues viibimist võtta hõõgveini, vahemere salati
kõrvale klaas head valget veini, stressi puhul pits viina. Tahaksin uskuda, et
tegemist pole sügava sisemise soovi või organismi nõudmistega. Pigem on see harjumus.
Kuid piisavalt juurdunud harjumus, et sellest sõrmenipsuga vabaneda. Ja minu olemine
võiks olla kaugelt rahulolevam.
Ma olen jätnud endale vabad käed. Ma pole verega
ühelegi lepingule alla kirjutanud, mul ei löö keegi pead otsast ja ma võin
alati taganeda, sest see on vaid eksperiment. See vabadus annab mulle võimaluse
ettevõtmisse mõnusa hooletuse ja üleolekuga suhtuda. Kuid ma olen liiga
uudishimulik, et see eksperiment pooleli jätta.
Loomkatse endaga jätkub. Loodan, et ma pole siiski Algernoni
hiir labürindis.
12.01.2015
Head uut aastat kõigile, kes seda postitust veel täna loevad!
Kuna iga uus ja põnev on hästi unustatud vana, siis uue
lehekülje pööramiseks elus tuli mul meelde tuhnida üles kunagi ammu loodud
blogi. Nii et ringiga siis samas kohas tagasi, loodame, et vanema ja targemana.
Lühidalt, olen otsustanud alustada programmiga „100
päeva ilma alkoholita“. See riskantne ettevõtmine saab teoks peale aastaaegset hoovõttu
ja mõtiskelu nendel teemadel. Ausalt öeldes, kehvemat aastat kui see, enda elus
ei mäletagi. Kollaps leidis aset kõikidel tasanditel – psüühilisel, füüsilisel,
eraelulisel ja eriti just emotsionaalsel tasandil. Arvan, et edaspidi oleks
kõik juba väga kiiresti ja väga halvasti läinud. Lisaks võib öelda, mind saatis
lihtsalt halb õnn. See oli justkui karistus minu pikatoimelisuse eest otsust
vastu võtta. Aga seda motiveeritum olen ma praegu seda sammu astuma ja blogi
pidama, kuhu üritan postitada ka vaatlustulemused.
Esimesed muutused hakkasid toimuma juba siis, kui ma
olin alles jõudnud mõelda alkost loobumise peale. Hing justkui vabanes
koormast, millega olin teda egoistlikult piinanud. Otsustasin endasse lasta
südamerahu ja sisemise vabaduse, alkost vabanemine sai mitte kohustuseks vaid
põnevaks eksperimendiks. Mu unenäod muutusid kergeks ja värviliseks, lendasin
kõrgel pilvede kohal, nautisin eriskummalist loodust ja neoonvärvides lilli. Kord
olin jällegi mingi loom, kes läbis vahemaid hiigelsuurte hüpetega, kui
soovisin, muutusin jälle tagasi inimeseks.
Mis muutused mind täpselt ees ootavad, ma muidugi ei
tea, võib-olla ei midagi vapustavat. Kuid ma loodan leida üles oma tõelise
mina, puhastes värvides.
05.01.2015
No comments:
Post a Comment