Monday, January 5, 2015

100 päeva



Teine sissekanne.
Möödas on kümme päeva ilma alkoholita. Võiksin võidukalt öelda, et 1/10 programmist on läbitud ja 9/10 veel vaid jäänud, samamoodi olla võidukas iga päeva lõpul, et täna sain jälle hakkama. Kuid päevi lugeda on mõttetu, samuti võidukas olla. See ajaks mind vaid närvi, mitte ei rahustaks. Pigem tasub jääda neutraalseks ega mitte pöörata pisiasjadele suurt tähelepanu. Tasub vaadata suurt pilti. Pilti, kus ma näen asju selgetes värvides ja ennast vabana, vabana kohustusest näiteks joomise ees.
Kas on mõnel päeval peast läbi käinud mõtteid tõsta klaas? Loomulikult. Täitsa automaatselt, harjumuspäraselt, sest nii on see ju varem olnud. Peale pakasega õues viibimist võtta hõõgveini, vahemere salati kõrvale klaas head valget veini, stressi puhul pits viina. Tahaksin uskuda, et tegemist pole sügava sisemise soovi või organismi nõudmistega. Pigem on see harjumus. Kuid piisavalt juurdunud harjumus, et sellest sõrmenipsuga vabaneda. Ja minu olemine võiks olla kaugelt rahulolevam.
Ma olen jätnud endale vabad käed. Ma pole verega ühelegi lepingule alla kirjutanud, mul ei löö keegi pead otsast ja ma võin alati taganeda, sest see on vaid eksperiment. See vabadus annab mulle võimaluse ettevõtmisse mõnusa hooletuse ja üleolekuga suhtuda. Kuid ma olen liiga uudishimulik, et see eksperiment pooleli jätta.
Loomkatse endaga jätkub. Loodan, et ma pole siiski Algernoni hiir labürindis.
12.01.2015


Head uut aastat kõigile, kes seda postitust veel täna loevad!
Kuna iga uus ja põnev on hästi unustatud vana, siis uue lehekülje pööramiseks elus tuli mul meelde tuhnida üles kunagi ammu loodud blogi. Nii et ringiga siis samas kohas tagasi, loodame, et vanema ja targemana.
Lühidalt, olen otsustanud alustada programmiga „100 päeva ilma alkoholita“. See riskantne ettevõtmine saab teoks peale aastaaegset hoovõttu ja mõtiskelu nendel teemadel. Ausalt öeldes, kehvemat aastat kui see, enda elus ei mäletagi. Kollaps leidis aset kõikidel tasanditel – psüühilisel, füüsilisel, eraelulisel ja eriti just emotsionaalsel tasandil. Arvan, et edaspidi oleks kõik juba väga kiiresti ja väga halvasti läinud. Lisaks võib öelda, mind saatis lihtsalt halb õnn. See oli justkui karistus minu pikatoimelisuse eest otsust vastu võtta. Aga seda motiveeritum olen ma praegu seda sammu astuma ja blogi pidama, kuhu üritan postitada ka vaatlustulemused.
Esimesed muutused hakkasid toimuma juba siis, kui ma olin alles jõudnud mõelda alkost loobumise peale. Hing justkui vabanes koormast, millega olin teda egoistlikult piinanud. Otsustasin endasse lasta südamerahu ja sisemise vabaduse, alkost vabanemine sai mitte kohustuseks vaid põnevaks eksperimendiks. Mu unenäod muutusid kergeks ja värviliseks, lendasin kõrgel pilvede kohal, nautisin eriskummalist loodust ja neoonvärvides lilli. Kord olin jällegi mingi loom, kes läbis vahemaid hiigelsuurte hüpetega, kui soovisin, muutusin jälle tagasi inimeseks.
Mis muutused mind täpselt ees ootavad, ma muidugi ei tea, võib-olla ei midagi vapustavat. Kuid ma loodan leida üles oma tõelise mina, puhastes värvides.
05.01.2015

No comments:

Post a Comment