Kõik me nägime imet!
Kuku kohvik. Inimesed
kogunevad, tervitatakse tuttavaid, mõni, kes on juba pikemat aega kohal olnud,
tervitab kõiki. Jooke kallatakse, jooke juuakse, nii terviseks kui selleks, et
oleks parem seks. Aga täna me räägime hoopis millestki muust, täna me räägime
fotograafist. Mitte tavalisest, vaid elukunstnikust fotograafist, kes lõi ise oma
elust surematu teose.
On hõimupäevad, mis
tähendab, et lauaalused on pudeleid täis. Kõik lärmavad ja püüavad üksteisest
üle karjuda. Sõimatakse ühte mobiiliga kõnelejat, samas kui kõrvallauast kostev
aktiivne vestlus ugri-mugri teemadel summutab igasuguse arusaamise esinejate
laulustiilist või keelest. Kõik õhetavad, visatakse peenemaid ja jämedamaid
nalju, aga midagi jääb siiski puudu.
Siis lööb ebamäärases eas
tšuvasi rahvariietes ja kõrgete vene päritolu tikk-kontsadega saabastes tšikk
lahti trampimistantsu, mida teadupärast oskavad isegi keskmise joobeastmega
eestlased. Nüüd pole enam pidamist ja show must start. Keegi õnneks ei kuku ja
naised ei lange. Vähemalt esialgu. Kuku taustsüsteemis on asi sündsuse piirides.
Kuskilt ilmuvad kohale maride rünnakrühmlased ja vallutavad enesestmõistetava
bravuuriga tantsulava. Kohe näha, kes on tegijad! Tšuvasi tšikk üritab veel
kekutada, kuid machodest marid löövad rinna ette ja lähevad peale. Ebavõrdse
lahingu saatus on ära otsustatud juba eos. Folkloorne beib langeb põrmu ehk
siis baarileti taha. Tantsupõrandale kogunenud rahvas on joovastuses, sest mis
saaks veel vaimustavam olla kui põranda trampimine.
Ühel hetkel on millegipärast
ka marid omadega järsku läbi, ilmselt on viin otsa saanud. Kas mindi päris ära
või uue järgi, igatahes tekib tantsulavale korraks pausihetk.
Ja siis saabub Fotograafi
suur hetk. Hetk, mida ta on kogu aeg salamisi oodanud ja igatsenud. Mees, kes
on kogu oma pika eluaja jälginud tähelepanelikult inimesi läbi fotosilma ja
neid paremal-halvemal moel jäädvustanud, astub nüüd üle piiri, mis eraldab teda
teisest, päris maailmast. Pildistades väheseid tantsijaid ja liikudes osavalt
nende vahel, saab ühtäkki subjektist objekt ja jahimehest graatsiline, võrgutav
gasell. Fotograaf kaotab kaine mõistuse
ja muutub eufooriliseks, joviaalseks elu jumaldavaks ja samal ajal põrmustavaks
dionüüsoseks.
Me näeme toimumas
uskumatut, pea jumalikku metamorfoosi oma silme all. Mees lööb sirgu oma küürus
selja, millega kõik on arvanud teda sündinud olevat, ja mille järgi kõik ta
linna peal eksimatult ära tunnevad, ning ja alustab uljast tantsu. Aastakümnete
koormad on hetkega haihtunud. Me ei näe Fotograafi küüru, seda pole kunagi
olnudki. Siin toimub praegu maagia, silmamoondus ja kõik usuvad seda
kõhklematult. Ta on järsku jälle see kunagine noormees kahekümnendates,
südamete vallutaja, käegalööja, adonis täis elujanu ja uhkust. Ta haarab
käevangu oma elukaaslase – teda eluaeg saatnud truu kaaslase – fotoaparaadi
ning alustab temaga rituaalset viljakustseremooniat. Ja just sellest hetkest
sünnivad kõige viljakamad pildid tema elutööst. Siin on Meister, kes oskab nautida
ennast ja publikut, kes naudib teda. Need on surematud hetked ühe sureliku
eluteel. Hetked, mis ei jäädvustu kunagi ühelegi fotokaadrile, aga sööbivad
kustumatult pealtvaatajate mällu. Me ei tea kunagi kui suur on inimene, enne
kui pole näinud teda oma suuruse hetkel. Meie seal nägime imet.
